The covers of this book are too far apart.

äiutasin täna oma väikevenda tund aega magama. ta nuttis ja seda tegin minagi. ängistus, pisarad ja kannatamatus nirisesid mööda mu põski, muutes kõik veel soolasemaks. ja siis ma lubasin endal mõelda midagi, mida olen kogu elu kuklas kandnud. kui väga ma kardan ise kunagi emaks saada. ja kui väga ma seda juba ootan. 

ma vihkan ennast iga kord kui ma lastega kannatuse kaotan. iga kord. vihkan. ja kui õnnelik ma siis olen, et mul endal veel lapsi pole. ja kui kurb ma siis olen, et ma veel niisugune olen. ma nuusutan jonesi ikka veel beebilõhna ja mõtlen oma tulevaste laste lõhna peale. nende nutu ja naeru kõla üle. ma vaatan ennast magava kaksikuga peeglist ja mõtlen kuidas mu käed oma laste ümber kindlust ehitavad. ja ma vaatan ning kuulan ennast kõrvalt ning vihkan seda kõike. kui roheline ja õel, kui pikk tee veel käia. 

mina pean lapsi rikkuseks. ma usun, et laps valib vanemad. me võime ju rääkida birth kontrollist ja IVFist, kuid mitte ühtegi inimest ei saa vanemaks muuta. ja mõni ei väärigi kedagi.  ja 10 lapse ema vaatan ma harda aukartusega, kui paljud lapsed on ta emaks valinud, kui palju ta on väärt. 

I honestly can’t wait to be a Mama. and how bittersweet is this unreadiness, just how..

Nirrimi ja ta Alba. imetlusarmastusigatsus. (theroadishome.com)

I love, love, love, love the universal rule in my home that favors pages over screens. 

ausalt ka. ma olen niii tänulik oma vanematel, kes sunnivad mu väikevenda lugema. ei mingit arvutit, ei mingit telekat, loed ühe silmapilguõhtuga 400 lk raamatu läbi nagu su targad, suured ja ilusad õde-vend ning siis saad. loe laps, palun loe. 

mõnikord ma kadestan Luiset ja Jonesi nende nooruse eest. nad saavad Harry Potterit täiesti puhtalt lehelt lugeda. ja mida kõike..